Kangakudumise õpetajad Elli Truuberg, Mathilde Wimberg ja Ebba Saral 20. saj. alguses.
Sellel postitusel on 1 vastus
Tänan materjali eest Mai Raud-Pähn ja Eija-Liisa Koolmeister
Teen lühikokkuvõtte Mai saadetud intervjuust, mis on tehtud 1984 aastal. Intervjueeritav Elli Truuberg (neiuna Loosberg) oli siis saja aastane.
Elli Truuberg sündis Põhjarannikul Mustojal, iseõppinud purjelaeva kapteni Jüri Loosbergi perre. Ta abiellus kaugsõidukapteni Juulius Truubergiga ja saatis abikaasat mitmel pikal välismaareisil. Kangakudumist õppis ta esialgu omal käel ja hiljem Pihuvere karjamõisas, kus oli ka õpetajaks.
Pihuvere kooli asutajaks ja hingeks oli Mathilde Wimberg, kelle vanemad olid pidanud Pihuvere Karjamõisa ja kes nüüd koos oma abikaasa Kaarel Wimbergiga juhtis ja arendas mõisas mitmekülgset majanduslikku tegevust. Pihuvere juurde kuulus veski, villaveski ja talurahavakauplus, siin võeti vastu tellimusi masinal kootud sukkadele ja kampsunitele. Ka proua Wimbergi asutatud kangakudumise, käsitöö ja õmbluskool võttis vastu tellimusi. Tellijateks olid mõisad ja talud üle Eesti.
Õpilasi oli kangakudumise alal 6-7. Nad olid enamasti talutütred, kes olid kudumist juba tundnud ja kes ennast nn. kunstkudumises täiendada tahtsid. Õppeaeg oli umbes aasta. Esimene kangakudumisõpetaja toodi Haapsalust, tema õpetas kaheksa niiega kudumist ja drell tehnikat. Järgmine õpetaja toodi Soomest, Hangöst. Tema tõi kaasa värviliste mustrite kudumise (arvan, et siin on mõeldud vöökirjalisi kangaid) ja keerulisi uuendusi kangaspuudel (on mõeldud vööraami, damastraami).
Proua Wimbergil oli kasutada osav puussepp naabruskonnast, kes vastavad uuendused läbi viis.
Soome õpetaja juhendamisel tehti päevatekke, põllekangaid ja kardinaid sissekootud mustriliste ribadega, mis olid rajatud värvikale eesti vöökirjale.
Arvatavasti kasutas samalaadset "vöökirja" kudumist ka Proua Wimbergi tütar Ebba Saral Tartu Naisseltsi kutsekooli kudumisosakonna juhatajaks ja õpetajaks olles.
Elli Truuberg kudus hilisemas elus oma Tallinna korterile selliste "vöökirja" mustritega kaunistatud kardinad. Ta meenutab, et kui Pihuvere kool Tartus "Väljanäitusel" oma kangakudumist demonstreeris, olid kõik kolm esinevat neidu rõivastatud omakootud valgetesse seelikutesse, mille alumise volangi äärt kaunistas selline sissekootud vöökirjamustriline riba.
Elli mälestused Pihuvere kooli kohta puudutavad ajajärku 1902-1907, sellest kaks aastat õpetajana ja neli õpetajana.
Lisamärkused:
Kardinate ja põllede kudumiseks kasutati enamasti puuvillast lõnga, poelõime. Vöökirjad kooti värvilisest pärlee-lõngast. Päevatekkide põhivärvi andis kollakas makramee-lõng. Meeste ülikonnariie kooti kaheksaniielise jämeda villakangana. Õhukeste kardinate kudumisel tärgeldati puuvillane lõng, muster kooti sisse märjale kangale, mis hõlbustas kudumisel parajat hõredust hoida. Voodi päevatekke täiendasid virna laotud patjade katted, mille kudumisel eelistati põimitud motiive.
Lisan siia foto Ebba Sarali kootud tekstiilist, mille annetas IIDA Kangakudumise Muuseumi kogusse Ester Saral. Selliseid tekstiile oli neli ning need olid omavahel pikuti kokku õmmeldud.
Elli Truuberg sündis Põhjarannikul Mustojal, iseõppinud purjelaeva kapteni Jüri Loosbergi perre. Ta abiellus kaugsõidukapteni Juulius Truubergiga ja saatis abikaasat mitmel pikal välismaareisil. Kangakudumist õppis ta esialgu omal käel ja hiljem Pihuvere karjamõisas, kus oli ka õpetajaks.
Pihuvere kooli asutajaks ja hingeks oli Mathilde Wimberg, kelle vanemad olid pidanud Pihuvere Karjamõisa ja kes nüüd koos oma abikaasa Kaarel Wimbergiga juhtis ja arendas mõisas mitmekülgset majanduslikku tegevust. Pihuvere juurde kuulus veski, villaveski ja talurahavakauplus, siin võeti vastu tellimusi masinal kootud sukkadele ja kampsunitele. Ka proua Wimbergi asutatud kangakudumise, käsitöö ja õmbluskool võttis vastu tellimusi. Tellijateks olid mõisad ja talud üle Eesti.
Õpilasi oli kangakudumise alal 6-7. Nad olid enamasti talutütred, kes olid kudumist juba tundnud ja kes ennast nn. kunstkudumises täiendada tahtsid. Õppeaeg oli umbes aasta. Esimene kangakudumisõpetaja toodi Haapsalust, tema õpetas kaheksa niiega kudumist ja drell tehnikat. Järgmine õpetaja toodi Soomest, Hangöst. Tema tõi kaasa värviliste mustrite kudumise (arvan, et siin on mõeldud vöökirjalisi kangaid) ja keerulisi uuendusi kangaspuudel (on mõeldud vööraami, damastraami).
Proua Wimbergil oli kasutada osav puussepp naabruskonnast, kes vastavad uuendused läbi viis.
Soome õpetaja juhendamisel tehti päevatekke, põllekangaid ja kardinaid sissekootud mustriliste ribadega, mis olid rajatud värvikale eesti vöökirjale.
Arvatavasti kasutas samalaadset "vöökirja" kudumist ka Proua Wimbergi tütar Ebba Saral Tartu Naisseltsi kutsekooli kudumisosakonna juhatajaks ja õpetajaks olles.
Elli Truuberg kudus hilisemas elus oma Tallinna korterile selliste "vöökirja" mustritega kaunistatud kardinad. Ta meenutab, et kui Pihuvere kool Tartus "Väljanäitusel" oma kangakudumist demonstreeris, olid kõik kolm esinevat neidu rõivastatud omakootud valgetesse seelikutesse, mille alumise volangi äärt kaunistas selline sissekootud vöökirjamustriline riba.
Elli mälestused Pihuvere kooli kohta puudutavad ajajärku 1902-1907, sellest kaks aastat õpetajana ja neli õpetajana.
Lisamärkused:
Kardinate ja põllede kudumiseks kasutati enamasti puuvillast lõnga, poelõime. Vöökirjad kooti värvilisest pärlee-lõngast. Päevatekkide põhivärvi andis kollakas makramee-lõng. Meeste ülikonnariie kooti kaheksaniielise jämeda villakangana. Õhukeste kardinate kudumisel tärgeldati puuvillane lõng, muster kooti sisse märjale kangale, mis hõlbustas kudumisel parajat hõredust hoida. Voodi päevatekke täiendasid virna laotud patjade katted, mille kudumisel eelistati põimitud motiive.
Lisan siia foto Ebba Sarali kootud tekstiilist, mille annetas IIDA Kangakudumise Muuseumi kogusse Ester Saral. Selliseid tekstiile oli neli ning need olid omavahel pikuti kokku õmmeldud.
1 vastus
Lisa kommentaar